kokkuvõte

Väga lõbus on olnud. Viimased kaks nädalat oli Kädi siin. Käisime väljas, sõime rõdul spagette (see oligi ainus asi, mis me pmt sõime), jõime 85sendist veini, kohtusime miljoni inimesega, cougar town ja muud naljad.
Võibolla kõige toredam oli minu jaoks viimane laupäev, kus leidsime sellise ürituse nagu Crazy Pubcrawl. Palju välismaalasi, väga toredad inimesed ja võtsid meid omaks ja ilma rahata saime nendega igale poole sisse, joogid tasuta niiiii palju inimesi, kellega rääkida- sakslased, ameeriklased, inglased, jaapanlane oli ka!
Mina läksin ööseks, need paar tundi, Ludo juurde ja Kädi oma teed. Hommikul otsustasin natuke ringi jalutada ja see oli nii mõnus! Õhk oli karge (muidugi sellest pole enam midagi järgi, täna oli jälle 27 kraadi) ja päike paistis. Läksin kuningalossi juurde ja nägin seal mingit vahetuse vahetust või miskit muud olulist, igastahes, palju hobuseid oli. Ja see hommik oli nagu filmist. Jalutasin pargist mööda, kus 10 koera mängisid ja lapsed jooksid ja tänavamuusikud jne. Ja vaatamata sellele, et mul üldse raha ei ole, otsustasin võtta 2 kohvi Starbuckist. Endale ja Kädile. (tagajärjena toitusin täna Franki oliividest... aga ei kurda). Talle kulus see kohvi väga ära.
Saatsin ta rongi peale esmaspäeval ja pärast seda poile tast midagi kuulnud. Tüüpiline.
Tegelikult oleks nii palju rääkida, siin juhtub iga päev midagi uut aga kuna mul kodus netti ei ole, siis on ka imelik kooli blogima tulla. Täna ma lõpetasin just õppimise siin, seetõttu kirjutan.
Minu päev oli katastroofiline. Telefon pandi kinni, sest vist peaks arve ära maksma. Pidin Ludoga kokku saama, ütlesin talle, et mul telefon ei tööta ja küsisin 3 korda üle kas ikka lähme kohvile täna? JAAAAAAAA loomulikult, baby, ma tahan nii sind näha! Okei. 1.75 eurot cercanias linna ja 1.50 tribunali peatusesse metrooga, kus kohtuma pidime. Ootasin 5 minutit, 10, pool tundi ja siis võtsin iPadi, leidsin wifi ja ausalt öeldes üldse ei üllatunud, kui nägin kirja, et omg I'm so sorry, I'm sick. Nii see siin käibki. Aga lisaks sellele, avastasin, et ma olin võtme koju jätnud. Kedagi ei olnud kodus. Istusin linnas veidi, siis läksin kooli, käisin 2 korda vaatamas, kas keegi on ja lõpuks kella 9 ajal tegi hiinlane mulle lahti. Emmega ei saanud rääkida. Gretega ka mitte, tal oli tiramisu. Sõin neid oliive ja tuln õppima. Pea hakkas valutama tänasest päevast. Teisipäeval saab see-eest Granadasse.
Avastasin endale uue sarja- Suits.
Koolis on väga põnev, iga nädalaga läheb raskemaks ja praegu tundub, et eriala valik läks täppi. Olen rahul.
Klassikaaslased on ka väga toredad ja abivalmid kõik, aga igavad. Õnneks käib Matteo, üks erasmuslane, elab Ludoga koos, ka minu koolis ja vahetundides saan temaga juttu rääkida.
Neid me kohtasime muide Tapas Touril. Esimesed muljed olid mõlemast negatiivsed! Ludo oma 3-meetriste kontsadega ja Matteo oli lihtsalt imelik. Aga tuli välja, et nad on palju põnevamad inimesed kui kõik teised siin. Näen neid nädalavahetusel, can't wait!